vesipiip  tooted  teenused  tellimine  galerii  tagasiside 
 
     
Eesti esimene spetsiaalne vesipiibuleht!
 

 

 
 
 
 










 
     
 

Kultuur

 
 

 
  Üheski riigis ei nimetata piibutõmbamist lihtsalt suitsetamiseks vaid auväärseks osaks selle maa traditsioonidest, kultuurist ja elulaadist. Rituaali erilisust näitab seegi, et samal aja on lubamatu mingi muu tegevusega tegeleda, olla tähelepanematu oma sõprade suhtes või unustada kõige olulisem - peatada aeg enesepuhastuseks ja mõtisklusteks. See on püha hetk.

Tähelepanuväärne on seegi, et piibu juurde ei kutsuta iial võõrast inimest, keda ei usaldata või ei peeta sõbralikuks. Oma aega ja sõprust jagatakse vaid kõige olulisemate inimestega.

Alati kiirustava eurooplase jaoks võib vesipiibu tõmbamine algul näida tüütult aeganõudva tegevusena, nagu ka näiteks teejoomistseremoonia. Kuid olles seda paar korda katsetanud mõistad, milline tohutu väärtus on traditsioonidel, ajal ja inimestel. See on kahtlemata elu - ja mõtlemisviisi osa.

 Araabiamaades peetkase eakamate tõmbajate seas parimaks musta, nn. "mee" tubakat. Pehme maitse ja peene aroomi saavutamiseks on seda tumedat tugevamaitselist tubakat pestud ja uhutud mitmeid kordi. Nooremad eelistavad rohkem Egiptuse ja Bahreini mahedamaitselist õuna - või kirsitubakat. Eurooplaste maitsemeel langeb üldjuhul rohkem kokku nooremate araablaste omaga.

Järgnevalt pakume lühikest kokkuvõtvat kirjeldust erinevate maade vesipiibukultuurist.


Liibanon
Vesipiip on sealkandis populaarne nii meeste kui naiste hulgas, samuti harrastavad seda nii noored kui eakad liibanonlased.Võib öelda, et ta sümboliseerib nii perekondlikku heatujulisust, meelerahu kui ka harmooniat. Pikkadel sõja-aastatel tõmbasid liibanoni naised seda koos perekonna ja naabritega all keldrites. See oli nagu lähedane kaaslane sel süngel perioodil. Kokkuvõtteks võib öelda, ettänapäeval on vesipiibu kasutamise kombest kinnipidamine seal maal nagu omamoodi rahu sümboliks. Seda eksponeeritakse kohvikute ja restoranide terrassidel ja muudes avalikes paikades. Samuti korraldatakse suuremat sorti vesipiibufestivale.


Jordaania
Ammanis, Jordaania pealinna lääneosas on arvukalt kohvik-poode koos piibutõmbamise võimalusega. Neil on avarad terrassid ja keerukad kaunistused. Need kohad on kohalike hulgas vägagi populaarsed. Linna idaosas on valdavalt teist tüüpi - idamaa stiilis kohvikud. Ammani kohvikute omapära on see, et nad asuvad enamasti hoone ülemistel korrustel, kuigi neile leiduks ruumi ka alumistel. Ülemistelt rõdudelt avaneb ümbruskonnale parem vaade, selles see konks ongi.


Süüria
Seal on hästi arenenud piipude tootmine ja neid eksporditakse ka teistesse maadesse. Arvukalt kauplusi on üksnes sellele tootele spetsialiseerunud. Süüria kohvikutes on küllaltki tavaline mängida lauamänge ja kaarte ning tõmmata samal ajal piipu. Nende kohvikute ruumikujundus on võrreldes Jordaania omadega tagasihoidlikum. On olemas isegi juuksurisalonge, kus kliendid saavad sel ajal kui juuksur nende soenguga tegeleb, vesipiipu tõmmata. Mõnes kohvikus on veel säilinud väga vana, nn. Jutuvestja traditsioon. See käib nii, et hämaruse saabudes jutuvestja tuleb, istub tugitooli ja asub pajatama vanu legende. Sellised jutud on harilikult pikad ja vesipiip aitab külastajail seda paremini nautida.


Türgi

Seal oli vesipiip ülipopulaarne 19 saj. algul. Kuid ka tänapäeval kuulub see vaieldamatult kohaliku kultuuri juurde. Sealne vesipiibukultuur erineb teistest selle poolest, et Türgis ei ole kombeks piibutada kohvikute terrassidel. Piip on aga praktiliselt kõigil türklastel olemas ja seda kasutatakse kodus ja ka äride tagaruumides väikeses sõbralikus seltskonnas, juues kõrvale ülimalt maitsvat kohaliku päritoluga õunateed.
 Tuleb märkida, et Türgi on ka maa, kust vesipiip sai sellise kuju, nagu me teda tänapäeval tunneme, nii umbes 500 a tagasi.


Kreeka
Eelmise sajandi alguses moodustasid vesipiibu tõmbajate seltskonna peamiselt 20-40 a vanused Kreekasse sisserännanud immigrandid Türgist. Immigrandid tunnetasid teravalt erinevate kultuuride konflikti ja seetõttu oli nende jaoks mõnusaks pelgupaigaks väike kohvik-pood, kus sai juua tõelist türgi kohvi ning kus kohviku omanik pakkus ka vesipiipu. Peatselt tossutasid ka kreeklased ise immigrantidega koos vesipiipu ja jõid kanget musta kohvi selle kõrvale.


Egiptus

See on kindlasti kõige tuntum vesipiibumaa. See komme hakkas seal levima 17 saj. alguses ja muutub järjest populaarsemaks. Ilma tänavapilti ja kohvikuid ilmestavate piibutõmbajateta on Egiptust raske ette kujutada. Seda tõmbavad igast vanusest ja soost inimesed ja praktiliselt igal pool. Paljuski tänu Egiptuse märkimisväärsele filmitoodangule, mida regioonis ohtralt levitatakse, on piibutamise menukus tõusnud ka näiteks Tuneesias, Süürias, Liibanonis ja Jordaanias. Seal on vesipiipude tootmine väga oluline tööstusharu, eristatakse kahte tüüpi tehaseid: 1. Neid mis toodavad piipe turistidele, kus kvaliteedile vähimatki tähelepanu ei pöörata (isegi kui õnnestub leida ilma suuremate väliste defektideta ja enam-vähem koospüsiv piip, siis ei hakka see kunagi normaalselt tööle, kuna ta pole selleks lihtsalt mõeldud). 2. Kvaliteetpiipe valmistatavad tehased, mis varustavad kodumaiseid asjatundlikke kliente. Meie andmetel on sellesse kategooriasse kuuluvaid tehaseid kogu Egiptuses vaid 3, kaks neist Kairos ja üks Alexandrias. Nende toodang on oluliselt kallimast hinnaklassist, kuid mõeldud ka kestma ja seejuures ilus välja nägema.
 Piibu ja klaasi vee eest küsitakse kohalikele mõeldud kohvikutes enamasti 2 naela, kalleim hind mida olen kuulnud oli 6 naela. Turistidele mõeldud kohvikutes on hinnad 5 - 10 naela.
Ei saa jätta mainimata, et vesipiip.ee meeskonna lemmikkoht piibutamiseks on Naama - Bay peatänava lõpus asuv Panorama.


Liibüa
Vesipiip jõudis sinna umbes samal ajal kui Egiptussegi - 17 saj. algupoolel. Piibud olid väga uhked, kaunistatud kulla, hõbeda, merevaigu ja korallidega. Praegusel ajal tekib õhtu saabudes paljudel tänaval jalutajatel - kui tänavalaternate helenduses võib näha puudel apelsine ja peakohal kõrguvad palmid - igatsus mõnusa looduslähedase atmosfääri järele. Seda saab nautida vabaõhurestoranides, kus õhtusöögi järel tuuakse lauda vesipiibud. Kasutatakse peamiselt õunatubakat. Paljudel külastajatel on aga kaasas oma lemmiktubakas.


Tuneesia
Tänapäeval tõmmatakse seal peamiselt kas õuna -või meetubakat. See viimane on väga kange ja võtab mittesuitsetajal kohe pea ringi käima. Viimastel aastatel on seal turistidele mõeldud kohvikutes kahjuks hakanud levima trend, et piip täidetakse kohaliku Tuneesia tubakaga, mis on koleda maitsega. See tubakas ongi toodetud ainult turistidele mõeldes. Nagu Egiptuseski on ka Tuneesias kahte sorti vesipiibutehaseid - rumalatele turistidele ja kohalikule asjatundlikule klientuurile spetsialiseerunud. Nüüd on nad astunud veel sammu kaugemale ja hakanud tootma ka turistitubakat. Ise nad tarbivad ainult korralikku tubakat, aga turistile sokutatakse kohalikku jubedust igal võimalikul juhul, kuna see on neile oluliselt odavam kui korralik tubakas. Soovitame tungivalt külastada ainult kohalikele mõeldud vesipiibukohvikuid.  Kõrvale pakutakse teed (mis on ülihea) või kohvi (kesisevõitu). Kohvikutes külastajatele piipu pakkudes pealepandava tubakaga ei koonerdata ja nii kestab üks piip keskmiselt terve tunni. Kohvikuid on nii rikkamale kui vaesemale elanikele. Lihtrahva hulgas populaarsemaid kohvikuid iseloomustab see, et istutakse peamiselt kohvikuruumis sees, tihedalt koos ja vaadatakse mõnd kohalikku seebiseriaali, samuti on nendes kohvikutes tohutult lärmakas. Teist sorti kohvikud on sellised, kus piibutamine käib põhiliselt välisterrassidel, kust avaneb tihti ka hea vaade. Nendes kohvikutes käib enamasti soliidsem seltskond kes räägivad vaikselt ärijuttu või vahest mängivad kaarte. Esmakordselt Tuneesias viibijale teadmiseks, et ühe piibu ja tee eest on tänavakohvikus mõistlik maksta 1,2dinaari. Piipu on võimalik lauda tellida ka mõnedes suuremates ööklubides, kus hind võib ulatuda 5-6 dinaarnini.


Jeemen

Ka sel maal on vesipiibukultuuri raske kahe silma vahele jätta. Kui mujal vahemere regioonis tähistab vesipiipu sõna shisha või narghile, siis siin tuntakse teda nimega mede`a . Kuna Jeemenis on väga levinud nn. Qat kasutamise traditsioon kohtas vesipiip oma levima hakkamise algusaastatel seal tugevat vastasseisu. Teda peeti sissetungijaks vanasse kultuuri. Ajapikku on sellest üle saadud - see lihtsalt ületas teise kultuurilise tausta ja osutus elujõuliseks. Ta pole Qat - i küll välja tõrjunud kuna nende kasutamisel on palj ühiseid punkte ja seetõttu kasutavad paljud jeemenlased neid tänapäeval mõlemat.


Iraan
Vesipiip oli sahhi õukonnas väga suure au sees. 1901.a. hinnati sahhi isikliku piibu väärtuseks 2 milj kuldfranki!!! Kuulus prantsuse rändur Jean Chardin, kes rändas läbi Pärsia (tänapäeval Iraan) ajavahemikus 1673-1677, on kirja pannud suurepärase vesipiibutraditsiooni kirjelduse. Praeguses kaasaegses Iraanis vesipiipu nautiv elustiil jätkub. Terved perekonnad külastavad nädalalõppudel ühiselt traditsionilisi teemajakesi, mille õhkkond on pidupäevaselt meeldiv. Istutakse maas vaipadel, juuakse teed, suitsetatakse piipu ja lobisetakse vabalt ja mõnusalt.


India

See maa on juba kaugest ajaloost tuntud oma omapäraste vesipiipude suitsetamise poolest. Just Indias leiutati väga kauges minevikus tänapäeva vesipiibu esiisa. Ta oli küll primitiivne ja mitte nii ilus kui tänapäeval, kuid saavutas siiski suure populaarsuse. Indiast levis see edasi Iraani (Pärsia) ja sealt edasi kogu araabiamaailmasse. Praegusajal tuntud ilusad suured vesipiibud mis igal pool levinud on, on türklaste edasiarendus vanast India piibust. Ka praegusaegsed India piibud on pisikesed ja suhteliselt näotud - nad on oma variandile truuks jäänud. 19 saj oli vesipiip väga tavaline kõigi ametnike lõunalaudadel ja piibu iseloomulikku mulinat võis kuulda hiliste öötundideni. Vanad indialased ei unustanud vesipiibu suitsetamise kommet isegi siis kui nad reisisid aastateks välismaale. Toome siinkohal ära ühe tol ajal Indias reisinud Briti aristokraadi iseloomustuse vesipiibu kohta: See on suurepärane vaba aja veetmise viis, mis on levinud lugematus hulgas lõunamaades.


Afganistaan

Praegusel ajal on vesipiip seal tagasi. Mõnede arvates on see vanade rahumeelsete aegade sümbol, enne sõdaderikast perioodi. Afgaanid suitsetavad piipu läbi rookõrre, mitte läbi painduva maosarnase vooliku, mis on levinud enamuses teistes maades. Vaasis olev vesi on mõnikord maitsestatud, mõnikord mitte. Kui enamuses maades kasutatakse tubaka peal selle kuumutamiseks kas tsitrusepuust või oliivipuust grillsütt või siis spetsiaalseid kiirestisüttivaid söetablette, siis afkaanid ja hindud ajavad läbi kuivatatud hobuse- või kariloomasõnnikuga. Vesipiibu kohapealne nimi on Chillam. Teda kasutatakse peamiselt kodudes või siis teemajade siseruumis. Huvitav on märkida, et mõnel pool Afganistaanis tõmmatakse piipu kuivalt, st vaasi ei pandagi vett.